Alustuseks on oluline teadmine, et kõik emotsioonid on loomulikud ja vajalikud. Me ei saa eksisteerida maailmas nii, et lahterdame emotsioone halbadeks ja headeks, see viitab justkui sellele, et osad emotsioonid on lubatud ja teised jälle lubamatud. Emotsioonid, mida endale keelame kogunevad meie sisse, nad ei kao iseenesest kuskile. Nad keeravad midagi meie sisemaailmas justkui lukku, kui püüame neid iga hinna eest vältida. Kõik need tunded, mis sinu tundemaailmas eksisteerivad on okei, tähtis on neid aktsepteerida ja omaks võtta, luues neile ruumi, et nad saaksid tulla ja minna.

Elu on pidevas liikumises ja me ei saa end lõputult emotsioonide eest peita, kui seda teeme, tekivad kehas pingekolded, mis väljenduvad tihti läbimõeldamatutes vihapursetes, füüsiliste sümptomitena kehas, või  ka sõltuvusena. Üks neist sõltuvustest võib olla söömine. Sellisel juhul pöördume raskete emotsioonidega toimetulekuks toidu poole, otsides sealt lohutust. See võib esialgu toimida ning head tunnet tekitada,  kuid mida rohkem seda teeme, seda  ohtlikumaks see muutub. Ajapikku võivad sellest omakorda kujuneda toitumishäired. 

Oma tundemaailmas navigeerimine võib algul tunduda keerukas, isegi hirmutav, me ei taha ju tunda end halvasti, tahame tunda vaid häid emotsioone. Tihti ütlevad inimesed, et nad kardavad oma tundeid, sest nad ei tea, kuidas nendega toime tulla. Lihtsam on neid siis igal võimalikul viisil alla suruda ja vältida, selles suures hirmus, et kui nad esile tulevad, jääme neisse kinni, kaotame kontrolli ja ei saa enam eal olla õnnelikud. Tegelikkus on vastupidine, oled ehk kuulnud ütlus: Hirmul on suured silmad? Olen ka ise seda elus palju kogenud, lükanud edasi negatiivsete emotsioonidega tegelemist just sellest suurest hirmus, et ma ei tule nendega toime.  Tagantjärgi leian end mõttelt, et tänu sellele, olen  piinelnud ehk rohkem, kui oleks tarvis olnud. Elu on siinkohal hea õpetaja. Kõik, millega sa ei tegele, ei kao kuskile. Kui leiad endas julguse olla haavatav, siis tulevad ka lahendused.

Me oleme kõik inimesed ja kogeme maailma läbi enda silmade. See, kuidas meie erinevaid sündmusi läbi elame või tõlgendame on täiesti erinev kellegi teise reaktsioonidest samas olukorras. Siinkohal ongi tähtis, et me ei kipuks end teistega võrdlema või mingilgi kombel alavääristama. Emotsionaalne stabiilsus ei tähenda seda, et me ei võiks tunda intensiivseid emotsioone.

Mida nende keerukamate emotsioonidega siis peale hakata?

Esmalt tuleks natuke enda tundemaailmas ringi rännata, anda oma emotsioonidele nimed.

Mis tunnet see minus tekitab?

Viha, kurbust, ängi, ebakindlust, kahetsust, hirmu?

Kui annad tekkinud emotsioonidele nimed, võtad nad justkui omaks, lubad neil olla. Kui oleme mingile tundele nime andnud, seda tundnud ning vastu võtnud, saame uurida, mis on see sõnum, mida see konkreetne tunne meile edastada tahab? Seeläbi õpime tundma enda vajadusi ja neid vajadusi ka rahuldama.

Osad tunded on aga suured, segavad ja neid maha raputada ei ole niisama lihtne. Siis peamegi leidma viisi, kuidas osa sellest emotsioonist maha laadida. Selleks sobib näiteks sügav hingamine, mediteerimine, tantsimine lemmikmuusika saatel, häid emotsioone tekitavad raamatu sirvimine või ka usaldusisikuga rääkimine. Tunnetest rääkimise puhul on oluline ka see, et kuulaja ei mõistaks hukka ning ei püüaks meie tundeid vähendada, sest tegu ongi just meie tunnetega, mitte kellegi teise omadega.

Teisel juhul on abi sellest, kui saame endal lubada ka nutta. Selge on see, et osa selle tunde reaktiivsusest tuleb maha saada, et siis juba tekkepõhjuseid uurida.

Sageli on abi ka füüsilisest tegevusest, kuid sellisel juhul peaks ka see olema mõtestatud. Kui Sulle meeldib aktiivne elustiil ja trenn, siis on ka see viis end välja elada, aga nagu ka mainisin, pead oma füüsilise koormuse mõtestama. Selleks, et see oleks tõhus, on vaja tegevuse ajal olla kontaktis oma tunnetega. On tarvis teada, mida ma parajasti maha soovin laadida. Kui Sa ei keskendu tundele, mida soovid maha laadida, siis võib tegevusest saada hoopis põgenemine. Mida rohkem põgeneme, seda intensiivsemaks ning ka tihedamaks peab meie aktiivne tegevus muutuma, sest maha laadimata emotsioon intensiivistub ajas. Nii võime endale päris palju liiga teha, sest keha on loodud küll liikuma, kuid äärmuslikkus ei tõota kunagi head. Ületreenitus ning läbipõlemine on vihjeks, et on emotsioone, mis on jäänud  teadlikult vabastamata.

Kokkuvõtteks on iga inimene erinev, see mis sobib ühele, ei sobi teisele. Anna endale võimalus proovida  keerukamate tunnetega toimetulekuks erinevaid meetodeid ja Kui soovid, saan ehk ka mina Sulle abiks olla.

Ole hoitud.